Anatoli Tafitšuk, mitme näoga äraostmatu

Priit Pullerits

«Erisaatest» tuntuks saanud ukraina juurtega entusiastliku noorreporteri – tegelikult näitleja – esiletõus on käinud nii kiiresti, et ta ei saa ise ka täpselt aru, kuhu ta on sattunud ja kes ta tegelikult on.


Seda lugu võib uljalt alustada juhtumitega kollastelt külgedelt. Te teate ju neid seiku?
Eelmisel telehooajal «Erisaates» üle Eesti tuntuks saanud energiline Anatoli Tafitšuk koorimas end skandaalse noorpoliitiku Anna-Maria Galojani eeskujul nn staarfotograaf Indrek Galetini kaamera ees paljaks.

Tafitšuk pidamas Tallinna volikogu poisiohtu aseesimehe Tarmo Lausinguga plaani, kuidas liituda Keskerakonnaga, et teha Lasnamäe valijate seas puhas töö.

Tafitšuk korraldamas Kolga-Jaanis ausamba püstitamist Iglesiase-Anettile, kes läheb ajalukku väitega, et just Kolga-Jaanis elavad Eesti mõttetuimad inimesed.

Tafitšuk ei löönud kõhklema ka siis, kui oli vaja minna Eesti Panka, et nuiata seal asepresidendi kohta. Ega häbenenud kübetki, kui läks kunstiakadeemiasse noortele naistudengitele aktimodelliks.

Ta paistab kompleksivaba tegelane, kellele pole ükski ettevõtmine liiast ega ükski ülesanne võimatu. Aga see, millisena ta ekraanilt paistab, pole kaugeltki see, kes ta on päriselt. Lugege, ja veendute selles ise.

Napi aastaga olete saanud tuntuks Erisaate-Anatolina, mis on ühtpidi tunnustav, aga teisalt pole sellise liitnimega inimesed eriti positiivses kirjas. Kuidas ise oma uut nime võtate?

Mida rohkem sellele tähelepanu pöörad, seda rohkem hakkab häirima, sest ma olen veel midagi peale Erisaate-Anatoli. See on ainult üks osa minust.

Parema meelega vabaneksite sellest?
«Erisaadet» võiks teha edasi, aga ma suudan paralleelselt teha ka muud, tõestada, et ma pole ainult see mees, kes on löönud käega kunstile ja läinud mugavalt televisiooni – mitte et televisioon just mugav oleks.

Olete varem öelnud, et käib ränk töö selle nimel, et olla ühel päeval parim. Kui ränk?

Näitleja amet on selline, et areng ei lõppegi. Sa pead kogu aeg iseenda kallal töötama. Mitte et istud haljal oksal vana rasva peal ja oled n-ö andekas. Aga mida tähendab andekas?

Särad telekas ja ongi kõik? Murdma peaks ennast rohkem. Kui ei tegele enda arendamisega, siis ei jõua kuhugi. Võib-olla see on idealistlik pläma, mida ajan, aga praegu võiks niimoodi mõelda.

Milles näete eesmärki, mille poole püüelda?

Et ma ei ammenduks. Et saaksin aru, kus olen toppama jäänud või kus on minu viga. Vaja on ära õppida tugev kolmas pilk, kes vaatab kõrvalt. Läbi eneseanalüüsi on vaja paremaks saada. Kuigi see on tobe mõiste – paremaks saada. Kellest paremaks?

Ma ei võrdleks ennast praegu kellegagi, vaid vaataks iseennast, kas olen astunud sammu edasi. Ikka edasi ja edasi... kuni ma lõpuks ära koolen. Näitleja töös ongi see hea, et siin ei saa seisma jääda.

Ilmselt tähendab see pidevat rahulolematust iseendaga?

(Tõuseb püsti.) Ei, ei! Sa pead endale ka aru andma, kui midagi on hästi välja tulnud. Samas ei tohi pisikest kriitilist pilku lahti lasta: kas või uurid, miks hästi läks. Mitte et sa kogu aeg peksad ennast ja taod (lööb käega kaks korda plaksti! otsa ette) – siis ei ole lõpuks enam mingit indu edasi teha.

On neid hetki tulnud, kui tunnete, et olete endast maksimumi kätte saanud?
Väga harva. Olen veel noor, et öelda, olen millegagi hakkama saanud. Selleks on vaja kümmet aastat, et tagantjärele öelda: olen võib-olla midagi saavutanud.

Teate, et olete Eesti meelelahutajate pingereas seitsmendal kohal?

(Naerab.) On selline pingerida tõesti olemas?
Jah, Kroonikas. Olete eespool Henrik Normanni, Aivar Riisalu ja kauast kolleegi Urmas Vainot, aga tagapool Peeter Oja, Hannes Võrnot, Mart Juurt, Tarmo Leinatamme, Madis Millingut, Kristjan Jõekaldat ja Sepo Seemani.

Mis on vaja, et neist mööda saada?

See ei ole eesmärk omaette. Ma ei keskendu sellistele asjadele nagu pingeread ja võrdlemine. Muidugi see natuke ikka meeldib, et sind on märgatud. Nii on võimalus rohkem tööd leida ja oma väike Cabaret Rhizome käima saada, et publik tuleb ja vaatab, mis toimub. Aga üldiselt on pingereastamine natuke tobe, nagu India kastitamine.

Tunnustus on tulnud kiiresti?
Kiireks on elu läinud küll. Praegu on uus teater ja telesaade pärast kooli peale lennanud – pahh! Ma veel päris täpselt ei hooma, kuhu olen Eesti ühiskonnas sattunud ja kes ma olen. Vaja on natuke mäluda, et aru saada, millega hakkama olen saanud.

Paljudel kipub kiire kuulsuse peale katus ära sõitma. On see teilegi tuttav tunne?

Kas selles mõttes, et lähen baari ja ütlen, et olen Erisaate-Anatoli, andke mulle üks õlu? Igal juhul püüan hoiduda, et see minuga ei juhtuks. Usun, et siiani ei ole ma saanud hakkama selliste vägitegudega, mis staaritsemise alla kuuluvad. Ja ei taha ka jõuda selleni. Ma ei taha hakata oma karakterit telekast välja tooma ja sellega päriselus jukerdama – siis läheb asi käest ära.

Mis on kõige pöörasem asi, mida olete seni TVs või laval teinud?

Ennast paljaks kiskunud ja pilti teinud (viitab Galojani pildiseeria matkimisele – P. P.). See oli ikka what the fuck. Praegu võib-olla ütleks sellele «ei». Aga ma ei kahetse seda. See oli show, tegin seda saate idee jaoks. Näitleja ei löö risti ette. Teema iseenesest oli ikka... karm värk.

Olete teinud tuntud inimestega üksjagu piinlikke intervjuusid. Kui tihti on südametunnistus hakanud kripeldama?

Algus oli palju-palju keerulisem. Ma ei hammustanud päris läbi, miks seda teen. Ka praegu on neid hetki, kus pead inimesi lollitama ja inimesed ei saa päris täpselt aru, mis nendega toimub. Aga saade lõigatakse nii hästi kokku, et see ei pruugi nii piinatud muljet jätta.
Kui oled avalikkuse ette astunud, pead olema valmis selleks, et mõni mees tuleb ja teeb sinuga selliseid asju.

Kas mõni «Erisaates» osalenu on jäänud teie peale vimma kandma?

Ei ole keegi saatnud mulle ähvarduskirja. Tundub, et sõbralikkus aitab sellise nalja puhul: kui oled inimese vastu sõbralik, on hea võimalus teda endaga kaasa töötama saada.

Kust läheb piir, millest te üle ei astu?

Kindlasti füüsiliselt ei tee kellelegi liiga. Labaseid solvanguid väldiks. Hellemaid väga isiklikke teemasid ei tasuks puudutada.
Pean tunnistama, et olen pisut segaduses. Te olete «Erisaates» oma õige nimega ja esinete reporterina, mis peaks viitama, et oletegi see, kellena ekraanilt paistate. Kuid meie vestluses jätate sootuks teistsuguse inimese mulje. Palun selgitage!

Alustame sellest, et on näitleja, kes on ajakirjanik, kes on omakorda huumorisaates. Ajakirjanik on utreeritud viisil sõbralik mees. See ei ole üks ühele mina, vaid tegemist on rolliga, telenäoga.

Milline on tegelik Anatoli Tafitšuk?

Ta ei käi inimesi tüütamas. Ta ei tee igasugust tsirkust nendega. Ta tegeleb vähe inimestega. Lähedasi sõpru on tal vähe, tuttavaid palju. Mul on pruunid juuksed, olen hell ja naiste vastu tore jne.

Kasvasite üles Järvamaal Oisus. Mis asjaoludel vanemad perestroika ajal Ukrainast sinna sattusid?

Maju oli vaja ehitada ja Ukrainast toodi inimesi juurde. Isa tuli ehitama, ema läks kokaks. Isal oli astma ja talle meeldis Eesti õhk paremini kui Karpaatides.

Kas leidsite oma juured, mida suvel Ukrainas otsimas käisite?

Mul on seal sugulased olemas, tean, kus nad elavad, olen seal palju käinud. Aga viimati kuus-seitse aastat tagasi. Käisin otsimas seda, kas olen ikka veel ukrainlane. Kas ma oskan ukraina borši ja vareenikuid teha, hobusega ratsutada, rahvatantse ja hopakki, ukraina võitluskunsti!

Kui mitu protsenti endas ukrainlast avastasite?

Temperament on sama. Olen täitsa piisaval määral ukrainlane, aga selles mõttes eestistunud, et mitte nii lahke, natuke tagasihoidlikum.

Mis teile eestlaste juures ei meeldi?
(Mõtleb pikalt.) Isekad on natuke. Aga kes meist ei oleks?

Mida ukrainlastelt õppida tasuks?

Kuula ära, ole avatum, saa aru, kes teine on, siis hakka plõksima. Eestlane ütleb enne «ei» ja siis vaatab, mis edasi. Ta kardab rohkem. Ukrainas öeldakse «jaa-jaa!», aga kui pärast midagi välja koorub, saad peksa (naerab). Alguses on ukrainlane väga sõber.

Kes te ise rahvuse poolest olete?

Mis vahet seal on? Schengen on ju! Ma ei tahaks siin öelda, et olen eestlane, või ei, olen ukrainlane. Mul on see valik.

Aga eestlaste jaoks on rahvus siiski tähtis.
Ikka-ikka, sest väike rahvas, nii palju on jukerdamist olnud. Mul on ukraina juured, aga olen Eestis üles kasvanud, nii et võin end eestlaseks pidada. Samas on mu vanemad ukrainlased ja veri on ukraina oma.

Mis dokumentides kirjas on?

Passis on eestlane. Ju siis olen eestlane.

Aga kui Eesti mängib Ukrainaga jalgpalli, kelle poolt olete?

Vast ikka Eesti poolt. Tegelikult selle poolt, kes on kaotusseisus. Tavaliselt on eestlased kaotusseisus. Kui ukrainlased oleksid kaotusseisus, oleksin Ukraina poolt.

Kas kujutaksite ette, et elaksite Ukrainas?

Kiievis on päris ilus, võib-olla isegi elaks. Aga olen leidnud Eestis keskkonna, kus on mugav olla. Mul on sõbrad siin. Kui läheksin Ukrainasse, alustaksin nullist. Seepärast elaksin ikka Eestis, sest olen siin üles kasvanud.

Olete mõnikord vanematele tänulik ka, et nad siia tulid?

Tegelikult küll. Ukrainaga võrreldes oleme kiiremas arengus ja Euroopale lähemal.
Pärast Türi majandusgümnaasiumi lõpetamist üritasite pääseda lavakunstikooli, aga jäite välja.

Kui suur pettumus see oli?

Ikka oli, aga see ei võtnud mult isu saada näitlejaks. Otsus järgmisel aastal Viljandi kultuuriakadeemiasse minna tuli väga õigel ajal. Muidu oleksin maha käinud ega olekski kuskile läinud. Tallinnast äratulek oli väga õige otsus. Viljandis oli hea õpikeskkond.

Kui oluline oli pärast lõpetamist Viljandist Tallinna tagasi saada?

Tallinnas töötada on igal juhul parem, sest siin on võimalusi rohkem. Siin saad kas või oma väikest teatrit teha. Mingil juhul ei oleks tahtnud Viljandisse jääda. Natuke väike.

Kus näete end lähiaastatel Eesti teatri kontekstis?

Äkki saan oma teatriga hakkama? Praegu nikerdame. Cabaret Rhizome toimib, saame nibin-nabin hakkama. Alguses olin natuke skeptiline, aga nüüd juba usun, et võiks proovida.

Aga suurel laval?
Ma ei ole mõelnud selle peale. Keegi pole pakkunud ka. Ise ei ole uksele koputamas käinud. Tahaks natuke suuremat lava küll kui see siin – nagu kapiteater. Aga 30 inimest tulevad vaatama, istuvad mugavalt diivanil ja teater käib. Tunnen rahuldust, et pean siin jukerdama nende asjadega.

Teie teatri kõrval asub Tallinna linnavalitsus ja seal istub Edgar Savisaar, kellele meeldivad mitte-eesti nimed, nagu Ksenija Balta, Irina Embrich jt.
Ma ei ole Keskerakonnas!

Kui kaua veel?
Minu arust peaks poliitikat tegema poliitikud, kes on sellest sügavalt huvitatud, et erakond hääli saaks ja tahavad teha midagi rahva heaks. Tunnen, et teen rahva heaks midagi rohkem sellega, mida ma praegu teen. Ma ei hakka susserdama kusagil pimedas alas ehk poliitikas.

Aga kas austajaid on palju tekkinud?

Ma ei tea. Mul on pruut, kes mind austab. Sellest piisab.

Mis te arvate, kui palju on te väärtus viimase aastaga turul tõusnud?

Masu praegu. Ma pole kunagi hästi elanud. Pärast tudengipõlve on hea, kui saad tööd teha ja endale süüa osta. Mul on raha täpselt nii palju, nagu vaja on: elan ära ja ei jää kellelegi võlgu.

Aga kui kusagile esinema kutsutakse, siis pakun, et võiksite juba rohkem küsida, kas pole nii?
Seda ma teengi, et oleks natuke häbi ka, kui küsin. Nii saan neist kutsujatest lahti. Aga kui nad on tõesti nõus välja käima summa, mida küsin – ja mis on absurdne –, siis olgu, teeme ära.

Mis summadest on jutt?
Okei, näiteks... ütleme, et viis päeva järjest on vaja läbi viia üks asi ja siis küsid päeva eest, paar tundi tööd, 10 000. 50 000 kokku.

Ja jäädi nõusse?

Ei jäädud. Selle peale ma mängisingi. Mul ei olnud aega selleks ja ma ei tahtnud ka minna seda tegema.

Teie teeneid suure raha eest osta ei saa?
Ma ei lähe tanklat avama. Sa võid ju hakata tegema õhtujuhtimisi ja sellega head raha kokku ajada, aga ilmselt olen veel liiga noor, et ennast selle sisse mäkerdada. Võib-olla kunagi mu ideaalid muutuvad.

Sest see paneb arengu kinni?

Tegelikult oleks nii palju lihtsam läbi saada, et sain teles kuulsaks, pingereas seitsmendaks ja hakkangi tegema igasuguseid otsi, saan mõnusalt raha. Aga samas hinges kõik kobrutab. See oleks enda lörtsimine rahaga.

CV Anatoli Tafitšuk

  • Sündinud 25. veebruaril 1985 Paides
  • Üles kasvanud Järvamaal Oisus
  • Õppinud Retla põhikoolis
  • Lõpetanud 2003 Türi majandusgümnaasiumi
  • Õppinud Tallinnas hotellindust, töötanud barista ja maalrina
  • Lõpetas sel kevadel Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti

7. lennu

  • Lõi sõpradega sel suvel Tallinnas erateatri Cabaret Rhizome
  • Eelmisest telehooajast ETV «Erisaate» reporter
  • Suvel juhtis koos Urmas Vainoga telesaadet «Sadam otsib meremeest»
  • Mänginud telesarjades «Ohtlik lend» ja «Kelgukoerad»
  • Osalenud Ugala, Rakvere teatri, Teatrilabori, Kuressaare linnateatri ja Viljandi kultuuriakadeemia lavastustes
  • Vanemad pärit Ukrainast Karpaatidest
  • Kaks õde ja vend

Arvamus

Ott Karulin
teatriteaduste doktorant

Kehastudes «Erisaates» Anatoli Tafitšukiks, kasutab näitleja Anatoli Tafitšuk peamiselt mittenäitlemisele viitavaid väljendusvahendeid, samas peaks igale vaatajale selge olema, et tegemist on siiski rolliga. Sellele viitab nii kogu saate liialdatud tõsimeelsus kui kutsutud külaliste paratamatu asetamine mängusituatsiooni, kuivõrd neil tuleb reageerida teemadele ja situatsioonidele, mida nende tegelikkuses tavaliselt ette ei tule, mistap saabki neid võtta mängu, fiktsioonina. (overthetheater.blogspot.com)

Urmas Vaino
endine kolleeg «Erisaatest», «Terevisiooni» saatejuht

Anatoli on lüüs-tüüpi inimene: ühelt tasandilt sõidab laev sisse, siis lüüs korrigeerib seda ning seejärel sõidab laev teisest otsast välja. Anatoli tekitab ka materjalile alati uue tasandi ning see tuleb siis tema väikses ketšupikastmes, tema emotsioonidega välja.

Ootan põnevusega, mida ta suudab viie-kuue aasta pärast teha. Temas on materjali oluliselt rohkem kui võid selles laos, mille Savisaar kunagi lahti murdis. Aga ma ei tea, kummale poolele temast edasiseks edu ja õnne soovida: kas sellele Anatolile, kes teeb sõpradega teatrit, või sellele, kellega me suvel koos mööda merd möllasime. Mul on kahju, et me ei tee enam koos saadet. Aga järgmisel suvel teeme sarja «Sadam otsib meremeest» teise hooaja.

Borati ja Tafitšuki fenomenist

Ingrid Tähismaa


Veel kolm aastat tagasi ei osanud keegi arvata, et maailma vallutab ettearvamatult kentsakalt käituv Borat
/.../
Sellised mõtted tekkisid, vaadates teleekraanil komeedina tõusnud noort ja teistsugust "Erisaate" Anatolit, kes mõnes mõttes on nagu Eesti Borat. Ta paneb poliitikuid kummalistesse ja piinlikesse olukordadesse. esitab kontekstist väljas umbluu-küsimusi ("Andrus Ansip, kas te olete UFO?"...) Ukraina juurtega Tafitšuk raputab senisest teistmoodi lähenemisega.
artikkel ajalehes lk.3-6

Artikkel asub siin

Viimsi Vallavalitsus
Nelgi tee 1
Viimsi alevik
74001 Harju maakond